Seekord tuleb juttu roosõieliste sugukonna enelaliste alamsugukonda kuuluvatest põõsastest, kelle perekonnanimes esineb sõna “enelas”, aga kes tõeliste enelate perekonda ei kuulu. Tõsi, mõned neist, näiteks pihlenelas, on varem ka sinna kuulunud, aga tänapäevaks on süstemaatikud moodustanud neile omaette taimeperekonnad. Pole üllatus, et põis- ja pihlenelad olid meie alal tuntud juba XIX sajandil. Pihlenelad erinevad põisenelatest oluliselt, sest neil on liitlehed. Ebaenelas on meil siiani üliharuldane põõsas ja peale meie mõlema botaanikaaia on mitmevärvilise ebaenela põõsaid võimalik kohata Audru kiriku pargis ning mõnes eraaias. Umbes poolteist meetrit kõrge sinienela õied on samuti valged ja tillukesed ning hulgakaupa pööristes, mis moodustuvad eelmise aasta külgharude tippudesse. Haljastuses üpris levinud on aga pärgenelad. Õisenelad üllatavad oma tõesti suurte õitega, mis enelaliste alamsugukonnas on ennekuulmatud, kobarenelad aga oma kaunite roosade kaarduvate õisikutega. Väikest turvet, aga siiski päikeseküllast kasvukohta tahavad ka kobarenelad.
Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel