Sõna “nõges” võib mõjuda ühele ontlikule aiapidajale kui härjale punane rätik. Kirinõges õnneks ei kõrveta ega kaldu ka umbrohuks kippuma. Tema suurim puudus aias on ehk see, et ta võib oma lehtede värvikirevusega nii mõnegi muu taime õied sootuks varju jätta. Seda enam, et kirinõgese sortide, värvi- ja vormirohkusesse süvenedes võibki end sinna unustada. Eurooplased tutvusid kirinõgestega esimest korda XVIII sajandi teisel poolel, mil moodsa süstemaatika isa loodusteadlane Carl Linné kirjeldas seda taime ühe basiilikuna ja andis talle nime Ocimum scutellarioides. Kauaks see siiski nii ei jäänud, sest 1810. aastal tõsteti see taim uude perekonda Plectranthus, 1830. aastal aga perekonda Coleus ning 1975 perekonda Solenostemon. Tänapäevaks on aga süstemaatika ringiga peaaegu algusesse tagasi jõudnud ning kirinõges kannab uuesti 1810. aastal antud nime Plectranthus scutellarioides. Õnneks ei lase aiandusringkonnad end aga botaanilistest uperpallidest eriti segada ning seemnekataloogidest leiate kirinõgesed enamasti kõige lühema ja suupärasema nime alt Coleus. Sama segased kui on asjad kirinõgese perekondliku kuuluvusega, on ka lugu ta liigirikkusega.
Edasi lugemiseks ,
telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel