Nagu heale lapsele kohane, on Eestis baklažaani nimetatud mitmeti. Mõnes allikas kasutatakse inglise keelest pärit vääri nimetusi munataim ja obergiin või oberžiin ning viimasel ajal on püütud juurutada ka omakeelset keeleuuenduslikku pommut. Ladina keeles on baklažaani nimetus Solanum subg. leptostemonum sect. Melongena ja botaaniliselt kuulub ta koos kartuli ja tomatiga maavitsaliste sugukonda.

Oma troopilisel kodumaal on baklažaan mitmeaastane, kuid Eestis ja mujal parasvöötmes kasvatatakse teda sooja- ja valgusnõudliku üheaastase rohttaimena. Baklažaanitaim on 30–70 cm kõrgune ja püstise haruneva varrega. Ta lehed on piklikmunajad või ovaalsed ning õied kartuliõitest suuremad ja helesinised. Baklažaan on isetolmleja. Taim kasvab aeglaselt kuni õite puhkemiseni, õitsemisest viljade tekkimiseni kasv kiireneb ja pärast seda aeglustub uuesti. Taime juured levivad horisontaalselt, seega tuleb baklažaane kasta sagedamini kui näiteks tomateid.