Aastaid tagasi ühel kevadel, kui hakkasin Tartu linnaaias esimesi peenraid tegema, tundus seal valgust olevat parasjagu. Väärikas eas õunapuid oli meil üksjagu, aga need polnud sellel hetkel veel lehtinud ning suvine varjuline vaade oli kevadeks meelest läinud. Ei leidnud mahti varjude piire paika panna ja nii jäigi paljudel taimedel õitsemiseks ja kasvuks valgusest puudu.

Päikese poole küünitades kasvasid puhmikud vildakad või lamandusid hoopiski. Kuigi olin aias juba mitu aastat toimetanud, panid lääbakil taimed viimaks reaalseid valgustingimusi märkama. Kui tänavu kevadel uusi peenraid juurde rajama asusin, tegin põhjalikuma eeltöö. Pildistasin suvist aeda päikeselise ilmaga hommikul, lõuna ajal ja õhtul, et varjude piire täpsemini määratleda. Märkisin need õiges mõõtkavas aia plaanile ja sain palju selgema pildi aia valgustingimustest.

Meil on aias väga palju puudealust maapinda, kus muru keeldub korralikult kasvamast. Otsustasin asenduse leida pinnakatjate hulgast, mis moodustavad niitmist mittevajava ebamuru.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel