Sõnapaar Prantsusmaa aiad meenutab eelkõige Loire’i oru losse ümbritsevaid parke. Edasijõudnud frankofiilide silme ette võib see tuua ka mõne Vahemere-äärse kuurortlinna promenaadi täis palme ja oleandreid või plaatanitega pargikese Pariisis. Ometi on Prantsusmaa kuulutanud üheks oma kõige väärtuslikumaks hoopis aia, mille rajas 30 aastat tagasi kogu varasema elu linnas elanud ja siis maale pensionipõlve veetma läinud väike naine.

Nicole de Vésian, sündinud Llewellyn, nägi ilmavalgust 1916. aastal Pariisis Walesist pärit pankuri peres. Teise maailmasõja aastad veetis ta lahutatud üksikemana Lõuna-Prantsusmaal, kus elatas end ja oma kaht last aiapidaja ja postivedajana.

1942. aastal abiellus Nicole krahv de Vésianiga ja alustas pärast sõja lõppu vabakutselise stilisti karjääri. 1960ndatel asutas ta eduka disainifirma Nouvelle Vision, kus tema assistendina töötas hilisem maailmakuulus moekunstnik Christian Lacroix.

1978. aastal sõlmis Nicole de Vésian eksklusiivlepingu moemajaga Hermes, kus tema ülesandeks sai aksessuaaride valik ja kujundamine alates linadest kuni lauahõbedani.

1986. aastal pärast abikaasa surma tõmbus Nicole de Vésian ärist eemale, kolis Pariisist Bonnieux’sse ja rajas sinna Prantsusmaa siiani üheks huvitavamaks aiaks peetava La Louve’i. Nicole de Vésian suri 1996. aastal 80aastasena.

Terrassid, terrassid

Emahundi aia logo. Foto: Jaan Mettik

Aed kannab La Louve’i ehk Emahundi aia nime, sest väidetavalt lasti just selles paigas maha Luberoni mägede viimane hunt. Luberoni mäestik asub Lõuna-Prantsusmaal Provence’is ja on küllalt madal – kõrgeim tipp vaevalt 1256 m. Paik on tuntud oma hea kliima ja kaunite maastike poolest ning just sellepärast otsustas Nicole de Vésian veeta oma vanaduspäevad selles piirkonnas.

Bonnieux’ külakesse sattus de Vésian juhuslikult. Sõbranna Ione Tézé võttis ta kaasa, minnes vaatama kinnisvara, mida talle müüa pakuti. Samal ajal kui Tézé uuris seda, mis kunagisest majast alles oli, jäi Nicole de Vésian aias ringi vaatama. Ta leidis sealt prahi alla mattunud iidseid ehituskive, käis veel paar korda krunti avastamas ja ostis selle ära. Sõbranna küsis ehmunult: “Kas sa ikka nägid, mis seisus need varemed on?” Nicole de Vésian vastas: “Ei, majas ma ei käinudki. Aga aias oli küll põnevaid asju!”

Rajamise lugu

Nicole de Vésianil oli silma erakordse ja põneva jaoks, see oskus oli talle juba au ja kuulsust toonud. Enne ärist tagasi tõmbumist oli ta olnud üks Pariisi hinnatumaid stiliste, keda tunti minimalistliku joone järgi. Tema deviis oli: “Ma armastan vabadust, avarust, valgust, harmooniat, tasakaalu, kainust, loomejõudu, armastan aega tegutseda ja aega lugeda. Ma vihkan teesklust, pretensioonikust, mõõdutundetust ja sahmerdamist.”

Foto: Jaan Mettik

La Louve’i puhul võlus Nicole de Vésiani eelkõige valgus. Mäenõlval asuva küla kõige alumise maja aiast avanes imeline vaade ümbruskonna laugetele mägedele ja kõige selle kohal kõrguvale säravsinisele taevale. Kuna terrassideks jaotatud krunt ise oli küllalt väike, otsustas de Vésian just vaadet ära kasutada.

Kaasaegsed on meenutanud, et pärast seda, kui terrassid said taastatud ja kindlustatud, võttis Nicole de Vésian tooli ja istus oma aia eri paikades tunde, isegi päevi. Ta jälgis, kuidas liigub valgus aias ja ümbruskonna mägedel, tajus tuuli ning vaatles, kuidas eri aastaajad aeda ja loodust mõjutavad. Lõpuks sündis pealtnäha lihtne aed, kuid geniaalne ongi ju lihtne.

Terrassid ja põõsamustrid

La Louve’i pääseb ainult läbi maja ja aed paikneb neljal terrassil. Esimene, nn vastuvõtuterrass on kõige kõrgemal ja kõige varjulisem, ühtlasi on see ideaalne paik, kus leida varju pärastlõunase leitsaku eest. Peale toolide ja laudade on terrassi tõmbenumbriks iidne kivist joogiküna.

Foto: Jaan Mettik

Vastuvõtuterrassilt alla laskudes jõuab külaline La Louve’i ainsa algupärase veesilmani, mille Nicole de Vésian laskis kujundada vanast vihmavee kogumiskaevust. Praegu on see päikeselise terrassi keskpunkt, mille kõrval kasvab haruline küdooniapuu.

Veelgi allapoole laskudes jõuame terrassile, kust avaneb vaade pildile, mille poolest La Louve on eriti kuulus – pügatud põõsavaibale. See koosneb eri toonides vaevu põlvekõrgusest põõsastikust, milles ükski taim ei meenuta vormilt ega värvilt teist. Kriitilisemad aiahullud on seda Nicole de Vésiani aiaosa küll arvustanud, et taimed olevat istutatud üksteisele liiga lähedale ja niisugune pealtnäha kaootiline pügamine polevat üldsegi kombeks, kuid lõpuks on nemadki tunnistanud, et tulemus on suurepärane ja harmooniline. Pügatud aed mõjub sageli külma ja tehislikuna, aga La Louve on elus: eri vormid ja lehestiku vaevumärgatav toonide vahe hallist, rohekast, sinakast ja rohekashallist loob terviku, mis mõjub ühtse elusorganismina.

Mõnusate istumiskohtade puuduse üle ei saa Emahundi aias kurta. Foto: Jaan Mettik

Aia süda on tillukese lavendliväljaga alumine terrass, kust avaneb parim vaade aia kõrval olevale puuviljaaiale, ümbritsevatele mägedele ja külakestele nende nõlvadel. Tavaline lavendliväli on efektne, kuid üsna monotoonne, aga Nicole de Vésian leidis suurepärase viisi, kuidas sinna tekstuuri ja värvi juurde saada. Lavendlipõõsaid lõigatakse kevadel tagasi kahenädalase vahega, üle ühe. Nii saadakse malelauamuster, kus pooled põõsad alles tärkavad, kui teised valmistuvad juba õitsema. Hiljem, suve lõpul avaldub efekt taimede toonivahes. Varem lõigatud lavendlid on märksa hallimad kui need, mida pügati hiljem. Sellele mõttele tuli Nicole de Vésian ümbritsevat loodust vaadeldes ja võttis oma leiu kokku sõnadega: “Õppige oma maad kuulama!”

Lavendlipõõsaste tooni erinevus on saavutatud eri ajal pügamisega. Foto: Jaan Mettik

Õiteta aed

La Louve pole aed, mille õiteküllus ja värvimöll vaataja jalust niidaks. Pigem on tegemist rohelise, halli ja beežiga. Pole ka imestada: Nicole de Vésianile meeldisid pastelsed toonid ja ta värvide valikut on sageli võrreldud kubist Georges Braque’i maalide paletiga.

Ent ei saa ka öelda, nagu puuduksid õied La Louve’ist sootuks. Kevad algab hariliku küdoonia (Cydonia oblonga), hariliku mirdi (Myrtus communis) ja hariliku maasikapuu (Arbutus unedo) valgete õitega. Suvel hoolitsevad värvide eest lavendlite (Lavandula spp.) sinakaslillad õisikud, tuliürdid (Phlopis spp.), kiviroosikud (Cistus spp.) ja harilik kannuslill (Centrantrus ruber). Õisi jagub isegi hilissügisesse – siis on jaapani villpöörise (Eriobotrya japonica) õitseaeg.

Veesilma varjab küdooniapuu. Foto: Jaan Mettik

Ometi ei tundu need õied aias pealetükkivad. Põhjus on selles, et neidsamu õisi võib sellelsamal ajal silmata ka ümbruskonna looduses. Nõnda jääb mulje, nagu ulatuks tillukese aia maavaldus kõikjale ümberkaudsetesse mägedesse.

Üheks aia tunnuseks on saanud tömbitipulised küpressid. Foto: Jaan Mettik

Aeda seob ümbritseva maastikuga ka tõsiasi, et Nicole de Vésian kasutas La Louve’i kujundades eelkõige tavalisi taimi, mis kasvavad kohalikus looduses või mida kasutatakse haljastuses. Esimesi hankis ta enamasti korvi ja labidaga ümbruskonna mägedes hulkudes, teisi piirkonna puukoolide allahindlustelt. Niimoodi sattusid aeda La Louve’i sümboliks saanud lamedaladvalised küpressid. Nicole de Vésianil õnnestus osta sümboolse hinna eest suurem kogus küpressiistikuid, mille ladvad oli külm ära võtnud. Selleks et puud kiiremini kosuksid, lõikas ta külmavõetud osa maha, kuid kuna tekkinud siluett hakkas talle meeldima, jäetigi need puud selliseks.

“Laenatud” maastik muudab Emahundi aia mitu korda suuremaks, kui see tegelikult on. Foto: Jaan Mettik

Inspiratsiooniallikad

La Louve’i on sageli kirjeldatud kui jaapanlikku aeda. Seda võrdlust on kasutanud aednikud, aia- ja kunstikriitikud ning paljud sinna sattunud tavakülastajad. Midagi sellist ei ole kunagi öelnud Nicole de Vésian ega need, kes teda lähemalt tundsid. Kuigi esmapilgul võib ehk La Louve’i ja Jaapani aedade vahel tõesti sarnasust leida – kummaski pole kuigi palju õisi ning mõlemas on väga olulisel kohal pügamine ja kivid –, on sarnasus vaid pinnapealne.

Jaapani aias pügatakse puid selleks, et anda neist igaühele unikaalne välimus ja luua justkui isiksustest koosnev tervik. Nicole de Vésiani pügamiskunst seevastu tuleneb hoopis ümbritsevast maastikust ja loodusest. Palav vahemereline päike ja kuum tuul kärbivad taimede kasvu ja tekitavad tihedate pallikestega kaetud maastiku. Esmapilgul tundub see monotoonne, kuid lähemalt vaadates on iga taim isesugune. Just sellist tekstuuri püüdis saavutada ka de Vésian.

Ka La Louve’i kivid on sootuks teistsugused kui jaapani aias. Jaapanlased hindavad kive ja kaljusid nende metsikus, puutumatus ilus. Nicole de Vésian seevastu armastas kive, mida inimkäed olid oma puudutusega õilistanud. Suurepärased näited selliste kivide taaskasutusest on aias olevad kivipingid.

Kaunitel kivipinkidel on ka mõnus istuda. Foto: Jaan Mettik

Suur osa La Louve’i võlust seisneb läbimõeldud, minimalistlikus ja eesmärgipärases lihtsuses. Selle inspiratsiooniallikaks on lihtsad Provence’i maa-aiad, kus pole midagi ülemäärast. Kõik on just selline, nagu dikteerib keskkond, ja paigutatud võimalikult vähe vaeva nõudval viisil.

Nicole de Vésian võitles kogu elu kasulikkuse ja ilu, kunsti ja käsitöö vastandamisega. Ta on öelnud: “Mulle meeldib lihtsus – kui asjad on praktilised ja osa igapäevaelust. Pole mingit põhjust, miks ese ei võiks olla ühtaegu ilus ja kindla otstarbega. See on täiusliku disani tunnus.”

Armastus ilusate tarbeesemete vastu peegeldub La Louve’is siiani. Nicole de Vésian kogus õlgkübaraid ja korve, mida näeb aias kõikjal. Peale selle oli tal geniaalne oskus kujundada lihtsatest igapäevastest esemetest efektseid seadeid. Isegi seinale riputatud roostes tünnivitsad võivad õiges asukohas mõjuda moodsa skulptuurina.

Nicole de Vésian oli kuulus oskuse poolest teha tähendusrikkaid kompositsioone asjadest, mille suurem osa inimesi ära viskaks. See kena komme on aias säilinud seniajani. Foto: Jaan Mettik

Nicole de Vésian oskas selliseid tillukesi nüansse hinnata: “Ma ei salli televisiooni ja lähim kino on 50 kilomeeri kaugusel. Aga ma ei näe põhjust, miks peaksin minema vaatama mõnd etendust, kui mind ümbritseb iga päev nii vaimustav vaatemäng. Maa igavesed vaevumärgatavad muudatused on mulle palju südamelähedasemad.”

Ärge kõhelge lõikamast ja kärpimast. Taimedele meeldib teada, et hoolite neist, ja nad kasvavad tagasi.
Koguge kive ja kasutage neid peenardes, et kaitsta taimi külma või päikese eest.
Uurige, mis taimed kasvavad ümbruskonna looduses, ja püüdke neid oma aeda sobitada.
Ärge jätke oma aeda lõhnata. Istutage lavendlit, salveid, liivateed ja münte.
Ääristage teeäärseid peenraid maitsetaimedega.
Lõhnava lehestikuga taimede vahele kavandage kitsad rajad.
Siis riivate neid kindlasti.
Aeda kujundades võtke tool, istuge seal ja jälgige vaateid.
Aed peab olema “paika istutud”.
Mõelge igas suunas. Aed pole üksnes horisontaalne ruudustik, vaid seal on ka diagonaale ja eri kõrgusi.
Pügage ühesuguseid taimi erinevalt: mõnda tugevalt, mõnda kergelt ja mõni jätke poolmetsikuks. Nii saavutate vaheldusrikka tekstuuri.
Raamige oma vaated. Puud ja kaared loovad perspektiivi.

Ühe ajastu lõpp

Sedamööda kuidas suurenes La Louve’i kuulsus, levis ka kuuldus Nicole de Vésianist kui suurepärasest aiakujundajast. Tõsi küll, temaga polnud lihtne. Ta valis kliente ja aedu hoolikalt ning tegi ainult töid, mis teda inspireerisid. Ja otse loomulikult polnud Nicole de Vésian odav.

Foto: Jaan Mettik

Pealegi pidid need, kes soovisid tema talendist osa saada, teda piiritult usaldama. Kõik, kes on kunagi temaga kokku puutunud, kinnitavad, et Nicole de Vésian ei esitanud tellijatele kunagi ühtki joonist. Kõik lahendused valmisid ta peas. Teisalt juhendas ta kõiki suuremaid ehitus- ja rajamistöid isiklikult ega kõhelnud kunagi, kui olukord seda nõudis, ümber mõtlemast ja vajaduse korral isegi valmis tööd ümber teha laskmast.

Nicole de Vésiani talendil jätkus austajaid. Nende hulka kuulusid näiteks filmirežissöör Ridley Scott, Prantsusmaa omaaegne kultuuriminister Jack Lang ja moekunstnik Valentino. Tõsi küll, selleks et ta Valentino aia kujundamise käsile võtaks, käskis de Vésian tollel esmalt minema visata kõik aias kasvavad pelargoonid.

Foto: Jaan Mettik

Kahjuks ei kestnud de Vésiani aiakujundaja karjäär kuigi kaua. Aastad olid teinud oma töö. Kuna de Vésian põdes raskekujulist osteoporoosi ja liikus elu lõpus karkudega, oli ta sunnitud armastatud La Louve’i maha müüma. Ta lihtsalt ei olnud enam võimeline mööda terrasse turnima.

Nicole de Vésiani vaim jäi lõpuni virgeks ja ta oli elav tõestus oma mõttele: “On suurepärane olla vana. See on parim aeg elus. Siis mõistad kõike selgelt ja oskad täielikult hinnata iga hetke.” Vahetult enne oma surma 1996. aastal ostis ta Bonnieux’ linnakese teises otsas uue maatüki, et rajada sinna uus, tasasel maal olev aed. Seda teha ta kahjuks enam ei jõudnud. Jääb üle vaid fantaseerida, milline võinuks see olla.

Pitsaahi on pärit aia eelmistelt omanikelt. Foto: Jaan Mettik

Uued omanikud

Praeguseks on Emahundi aial olnud veel kaks omanikku, täpsemalt perenaist. Mõni aeg enne surma müüs Nicole de Vésian oma aia USA päritolu kunstikaupmehele Judith Pillsburyle. Tema haldas La Louve’i peaaegu 20 aastat ja oskas seda kunstiinimesena säilitada. Pillsbury suurendas aia taimevalikut, tõi sinna potililled ja ehitas ujumisbasseini. Nimelt õnnestus tal osta juurde siil kõrval asuvast kinnistust, sest üks tugimüür oli maha varisenud ja omanikud ei tahtnud selle ­taastamisega vaeva näha. Peale selle sobitas ta aeda pitsaahju. Nicole de Vésian suhtus kokakunsti enam kui ükskõikselt.

Ujumisbassein – täiendus Judith Pillsburylt. Foto: Jaan Mettik

2014. aasta novembrist on La Louve’i uus perenaine Sylvie Verger-Lanel. Samuti kunsti ja ka aiakujundusega tegelev Verger-Lanelide pere kolis Normandiast Provence’i pärast seda, kui nad olid otsustanud aktiivsest ärist tagasi tõmbuda. La Louve’i omanikeks saamist nimetab Verger-Lanel aga puhtalt õnnelikuks juhuseks.

“Kui olime abikaasaga otsustanud lõunasse kolida, pöördus ta Provence’i kinnisvaramaaklerite poole, et nad meile sobiva elamise otsiksid. Ja siis ühel õhtul tuli ta koju jutuga, et üks maakler oli teatanud aiaga majast, mis võiks meile sobida. Aial oli ka mingi nimi, vist La Louve,” meenutab Sylvie Verger-Lanel. “Loomulikult teadsin ma La Louve’i olemasolust, kuid see, et La Louve on müüa ja meil on võimalik see ära osta, oli kui lotovõit.”

Foto: Jaan Mettik

Nicole’i stiilis hooldus

Verger-Lanelid on otsustanud säilitada La Louve’i võimalikult Nicole de Vésiani vaimus ja jätkata ka juba väljakujunenud hooldusviise. Nagu ütleb perenaine, pole La Louve kõigist oma pügatud põõsastest hoolimata kuigi hooldusmahukas. “Pügamine on mõistagi kõige suurem töö, kuid seda pole tarvis teha aasta läbi. Suvel Provence’is ei saja ja seega miski ka ei kasva.”

La Louve’is ei püüta põõsaid ja puid kunagi ühetaolisteks pügada. Foto: Jaan Mettik

Põõsaid pügatakse La Louve’is käsitsi ja hekikääridega. Üksnes nii saab anda igale väikesele põõsanutsule tema enda kuju. Verger-Laneli sõnul polevat raske ja tüütu mitte pügamine, vaid hiljem mahalõigatud lehtede ja oksatippude kokku korjamine ja terrassepidi üles vinnamine. Käru selles terrassidega aias kasutada ei saa ja kõike tuleb ühest kohast teise kanda korvidega. Vähemalt ei kasteta La Louve’is kunagi midagi. Kõik taimed, välja arvatud need, mis on äsja istutatud või kasvavad pottides, peavad ise hakkama saama.

Pottidesse istutatud taimed ilmusid La Louve’i alles pärast Nicole de Vésiani surma. Foto: Jaan Mettik

Peale aia hooldamise – Verger-Lanel teeb seda üksi, ainult suuremateks mulla- ja müüritöödeks palgatakse külast abi – leiab ta aega vastu võtta ka aiahuvilisi.

Kastekannudega kiviküna on pigem kujunduselement – seda aeda ei kasteta peaaegu kunagi. Foto: Jaan Mettik

“Päris kindlasti ei tee me seda raha pärast. Põhjus, miks me oma koduaia väravad aeg-ajalt avame, on hoopis teine. Kui sinu omanduses on midagi nii imelist nagu La Louve, oleks patt keelata teistelgi sellest osa saada,” tunnistab Sylvie Verger-Lanel. Ja lisab: “Igal aastal lubame endale, et järgmisel suvel ei võta me enam vastu nii palju gruppe, kuid siiani on alati läinud teisiti. Tundub kohatu vastata eitavalt näiteks Uus-Meremaalt või Jaapanist tulnud palvele, pealegi tulevad siia alati nii toredad inimesed...”

Täiesti võimalik, et La Louve tõmbabki ligi ainult toredaid inimesi, kuid pole ka võimatu, et Emahundi aed toob inimestes esile sellegi hea, mille olemasolust neil endal aimu polnud. Mõnel paigal lihtsalt on oma sõnulseletamatu võlu. Selle on väga hästi kokku võtnud prantsuse filmidiiva Emmanuelle Béart: “La Louve on koht, millest olen alati unistanud, ainult et ma ise ei teadnud seda.”