Nii kaua kui ma ennast mäletan, olen alati tahtnud endale koera. Kui vanemaid uskuda, siis hakkasin koera kauplema kohe, kui rääkima õppisin.

Esimene kollane koer tuli minu ellu tol sügisel, kui läksin esimesse klassi. Urri. Tema korralike tõupaberitega puhtatõuline ema oli suvel tundmatuks jääda sooviva koerahärraga hullanud ja tulemuseks oli seltskond kollaseid karvapalle. Üks neist saabus minu vanaisa mahitusel meie koju. See oli minu jaoks nagu lotovõit: päris oma koer! Aus krants.

Kui koolis paluti jutustada perest, siis mina rääkisin vaimustusega oma koerast ja paari sõnaga emast-isast-vanaisast.