Kiskjate instinkt on murda just neid loomi, kelle tabamiseks kulub kõige vähem energiat. Seepärast langevad reeglina ka hundi saagiks vigastatud, haiged või lihtsalt noored loomad, kes ei suuda end kaitsta. Ehkki hunt on muu hulgas ka raipesööja, mekib neile paremini terve siga kui katku surnud korjus. Juhul kui kari on suur, nälg majas ning karjajuhtideks kogenud alfaemane või -isane, langevad ohvriks kindlasti ka kõik terved loomad, sh suured terved põdrad. Mida külmem ja lumerohkem talv, seda keerulisem on sõralistel hundi eest plehku panna. Teisest küljest vajab ta külmal ajal energia hoidmiseks ning taastamiseks rohkem toitu. Sügiseti kasvab vajadus toidu järele järsult ka seetõttu, et sigivate karjade pojad lähevad emapiimalt üle liha söömisele. Käesolev talv on Vahtramäe sõnul pea olematu ja metskitsed liiga väledad, et neid tabada. Hunt, nagu ka kõik teised suurkiskjad, on sageli oportunistliku toitumisega, mis tähendab, et vajadusel minnakse ühelt saakloomalt üle teisele. Seda on juhtunud nii meil kui mujal riikides.
Edasi lugemiseks telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel