Lillelaat on tore koht, kust osta suvelilled pottidesse ja amplitesse. Mulle meeldib ka sealne kauplemismelu, huvitav taimevalik, aiatarvikud, kuid veelgi toredam on jälgida inimesi. Kes mida ostab, kuidas müüjad ostjatega suhtlevad, milliseid soovitusi jagavad, kuidas mehed ja naised omavahel jagelevad, kas osta ja mida, ning kuhu need taimed istutada. “Meil pole nartsisside jaoks ruumi, kuhu sa kavatsed need panna?” toriseb mees, kelle naine ühtäkki lillesibulate leti äärde sööstab. “Vaarikate vahele,” ütleb naine tasakesi. “Hakkab peale!” poriseb mees, kuid astub truult naise kannul.

Või teine lugu. Naine valib oma aeda musta leedri, basiilikut, kasvuhoonesse tšillisid ja kurke, veel ühte-teist, lisaks on tal kodus armee ettekasvatatud taimelapsi, kuid laadalt koduteele asudes ühtäkki ta ehmatab: “Issand, mul ei ole ühtegi õitsvat lille!”

***

Vaata ka seda, mida lugejad kirjutavad!

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel