“Mina müün iseennast,” tavatseb puutöömeister öelda. “Müün oma oskusi ja kogemusi. Ja mu unistus on kasvatada endale mantlipärijaid.” “Vastupidiselt naiste käsitööle on meeste rahvapärase käsitöö oskused eri põhjustel pea olematuks kahanenud,” räägib Meelis Kihulane. Näiteks teab ta Eestimaal vaid üht meest, kes oskab peergu kiskuda ja neist vastupidavaid peerukorve valmistada. Küll aga punutakse nägusaid laastukorve, millega suuri raskusi kanda ei saa, ja on pigem iluasjad. Majapidamisriistad ja tarbeesemed meisterdati vanasti ikka puidust ja need pidasid vastu mitu inimpõlve. “Kui kahekümne aasta pärast tahaks keegi veel midagi seesugust tegema hakata, pole tal enam kelleltki õppida,” lausub Meelis. Seepärast unistabki ta paarist-kolmest mantlipärijast, kes neid oskusi edasi viiksid. Paari-kolme aasta pärast tahaks ta välja kuulutada selli konkursi. Märgid näitavad, et huvilisi on, iseasi, kuidas nendega kokku saada. Meelis on puutööd alati teinud. Kõige pikemalt – paarkümmend aastat – oli ta mööblirestauraator. Ta on töötanud firmas ja olnud ise tööandja ning lõpuks jõudnud järeldusele, et kõige paremini sobib ikka kokku iseendaga.
Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel