Salmistu kanti kodu rajanud Indrek teadis juba saunaidüllist unistades, et kui ta seda kord ehitama hakkab, siis saab see olema hästi praktiline. Lahtiseletatuna tähendab see, et keriseahju suu peab asuma kohe välisukse lähedal – nii ei too prahti sisse –, leiliruum peab olema pesuruumist lahus ja veel peab olema väike jahtumise ehk riietusruum.

“Elu on näidanud, et paljud mõtlevad sauna puhul mõnusale äraolemisele – eesruum ehitatakse suur, et seal sõpradega pidutseda,” räägib ta. “Minul seda vaja pole – maja on siinsamas ja selle terrassil on sõpradega olemiseks piisavalt ruumi. Nii on sauna efekt suurem, kui ei pea muude asjadega tegelema, samas on koristamist ja ka kütmist vähem!”

Kogu see realistlik unistus pidi mahtuma üsna väikesesse majja, mille pindalaks sai 4 × 4 meetrit. Selle tingis ootamatult “sülle” pudenenud sauna ehitusmaterjal. “Ühel päeval sõber helistas ja rääkis mulle n-ö üle jäänud küttepuudest ja küsis kas viin ära või laseb kellelgi teisel ära viia,” meenutab Indrek. “Mu sõber teeb prussidest suuri generaatorialuseid, kuid see puitmaterjal osutus praagiks. Lörtsi ja lumega läksin ja tõingi need palgid siia.”

Edasi lugemiseks telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel