Eva loodud romantilised savikruusid, kaunid vaagnad ja teekannud tunneb eksimatult ära – neisse on ta jäädvustanud graatsilised naise näojooned, reljeefseid pitsilisi mustreid ja roose. Värvidelt jääb keraamika pigem tagasihoidlikuks, piirdudes heledamate toonidega, ent Eva siidimaalid ja -sallid suisa rõkkavad koloriidist. Ka neil kujutab kunstnik tavaliselt naist, kelle voogavatesse juustesse on tipitud lilleõisi. Kuidas nii romantiline ja naiselik alge tema loomingus domineerima hakkas, imestab ka Eva ise. “Kasvasin lapsepõlves hoopis koos poistega üles ja olin selline metsik tüüp.” Ometi paelub teda miski just naise olekus – näos, kaelajoones, õlgades, juustes. Eva ei ole õppinud kunsti, siidimaali ega joonistamist, vaid hoopis maastiku­kujundamist. Seda viimast rakendab ta oma talu ümbruses, kuid eri käsitööd on teda paelunud kogu elu. Määra Mäe Meistrikoja loomise lugu on päris pikk. Kui Eva tutvus oma praeguse norralasest mehe Vidariga, tegi too ettepaneku ehitada töökoda hoopis kodu lähedale. Esmapilgul ei klappinud see idee aga naise mõttega rentida töö- ja müügiruumid Tallinna vanalinnas.
Edasi lugemiseks ,
telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel