Sellest hoolimata on Larissa pisut üle kaheteistkümne aastaga rajanud hiiglasuure imeilusa aia, mis paneb ka kogenumad aednikud imetluseset õhku ahmima.

“Kusjuures nii oligi – alguses rajasime vaid muru ja väikese tiigikese. Suvekööki tahtsin ma kindlasti ka. Tõsi küll – see pole tänaseni päriselt valmis,” ütleb Larissa.

Aeg läks ja sõbrad käisid külas – uutele majaomanikele toodi kingiks ikka üks ja teine puu. Perenaine püüdis neid ükshaaval murusse tippida. Lõpuks sai tal sellest villand – nii ei saa ju muru niita! Üks samm viis tasahilju teiseni ja ükshaaval mahapandud puude asemele hakkasid tekkima ulatuslikud istutusalad.