“See oli uskumatu padrik. Endine viljapuuaed oli täis reiejämedusi vahtraid, mida me pole jõudnud isegi paarikümne aastaga ära kütta. Vana mõisapark annab siiani nii palju kütet, et mitte kordagi pole pidanud oma metsast küttepuid tooma,” ütleb Toivo. “Huvitav on ka niipidi mõelda, et me oleme siin maailmas ikka väga korraks ja inimene vaid arvab, et ta suudab loodusega võidelda: niidan, võtan võsa... Aga loodus võtab nii kähku võimust,” mõtiskleb Toivo. “Kõik need tohutud mõisad ja kolhoosikeskused – midagi pole katki, kui nad on katki. Neid pole lihtsalt vaja!”